2011: retrospektiiv

Eelmise aasta alguses liitusin saidiga Goodreads, mis on sisuliselt nagu kirjanduse last.fm. Teed aga linnukesi, mida lugenud oled, mida parasjagu loed, mida tahaks lugeda jne. Väga hea koht, kus aega surnuks lüüa ühesõnaga. Seal sai seada omale eesmärgi, mitu teost sel aastal läbi tahaksid lugeda. Panin siis 2011. aasta sihiks 35 raamatut ehk ligi poole rohkem, kui 2010. aastal läbi lugeda suutsin. Tegelikuks skooriks kujunes 30 raamatut, lisaks vadja keele sõnaraamatu 7. köide, mida ma tööl korduvalt läbi lugesin, aga see vist ei lähe arvesse.

Kuidagi iseenesest jagunes loetu järgmistesse kategooriatesse.

Ammu ootel olnud lugemisvara

Marjane Satrapi "Persepolis". Praeguseks juba aastaid tagasi käisin kinos "Persepolist" vaatamas, aga kuna räägiti prantsuse keeles, mida ma üldse ei oska ja subtiitrid olid ungari keeles, millest ma tollal ka eriti aru ei saanud, jäi kogu lugu pehmelt öeldes segaseks. Nüüd sain siis lõpuks teada, mis tegelikult toimus. "Persepolis" on koomiksi vormis lugu iraanlanna Marjane Satrapi lapsepõlvest ja täiskasvanuks saamisest, taustaks elu Iraanis, mis enne 1979. aasta Islamirevolutsiooni oli monarhistliku korraga, peale seda aga islamivabariik. 1980-1988 toimus veel Iraani-Iraagi sõda, nii et madistamist oli kõvasti. Selle sõjakaose eest saatsid Marjane vabameelsed ja sotsialistlikud vanemad ta teismelisena Viini Prantsuse lütseumi. Pärast seda Marjane küll naases Iraani, kuid alates 1992. aastast elab ta püsivalt välismaal. Niisiis palju kaugete maade ajalugu ja poliitikat, aga samas selline klassikaline suureks saamise lugu armumiste, eneseotsingute, narko ja pidudega, millega ta enim Viinis kokku puutus. Pärast läks veel Iraanis kunstiülikooli ja mis kõik veel. Tore raamat. Hariv, naljakas, nukker, visuaalselt nauditav.

Art Spiegelman "Maus". Esimene suurte inimeste koomiks mille ma elus läbi olen lugenud. Jutustab juutide igapäevaelust Teises maailmasõjas, peategelaseks autori isa. Ei saa muidugi mööda ka koonduslaagritest. Kui suurema osa ajast on jutustajaks isa, siis vahepeal saab jutustaja rolli keegi kolmas ja kaadrisse tulevad stseenid sellest, kuidas poeg oma isa lugu kirja paneb. Kaanepilti seletab asjaolu, et teoses on juutidel hiirte nägu, sakslastel kasside ja poolakatel sigade. Meeldis väga.

Yann Martel "Pii elu". Hindu poiss hüüdnimega Pi asub pere ja suure karja loomaaialoomadega laevateele üle Vaikse ookeani. Laev läheb põhja ja päästepaati jääb Pi jagama tiigriga. Nii nad seal siis 227 päeva silmitsi veedavad. Palju targutamist usu, filosoofia, elu jne teemadel. Ammu ihkasin seda raamatut lugeda ja lõpuks pettusin nii koledasti. Tüütu sonimine ja lõpus oli liiga nummi õpetlik iva.

Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Selle teose järgi on tehtud film, mille järgi omakorda sai nime üks baar Budapestis, kus asub ainus laud maailmas, mille peal ma tantsinud olen. Hõkk. Piisavalt hea põhjus raamatu vastu huvi tundmiseks, kas pole. Raamat näikse paljudele meeldivat, kuid miks, sellest ma aru ei saanud. Lugesin seda kevadel, nii et ega ma eriti sisust enam midagi ei mäleta, olid väiksed poisid, kes kasvasid suuremaks, elasid Rootsi põhjaosas, kus räägiti ka soome keelt (või oli see hoopis meä keel seal?). Tegid bändi ja ajasid ilmselt tüdrukuid taga. Kogu aeg oli mingi skandinaavia huumor, millest ma kunagi aru pole saanud ja ei saanud seekordki.

Õpetlik lugemisvara

Allen Carr "The Easy Way to Stop Smoking". Arvestades seda, millist joont me oma blogis siin teadlikult või mitte nii teadlikult ajanud oleme, on üsna mage nentida, et mind enim mõjutanud teos aastal 2011 oli eneseabiraamat. Eelmise aasta jaanuariks olin ma paar aastat suitsetanud, aga selleks ajaks tahtsin juba, et ma ei suitsetaks, aga samas tahtsin suitsetada. Tundus päris loogiline tunne tol hetkel. Muidugi olin ma skeptiline, kui mulle seda raamatut soovitati. Netist loetud ülistuslaul tundus ka kahtlane. Aga lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja peale seda ei suitsetanud täpselt kümme kuud (enne oli keskmine taks pool pakki päevas). Siis tegin ühe suitsu ja poolteist kuud peale seda veel ühe, aga see viimane oli ikka tõeliselt rõve, nii et edaspidi olen tublim. Kirjandusega pole Carri üllitisel muidugi midagi pistmist, aga see on ükskõik, sest see mõjus, tehes mulle selgeks, et 1) kui ma hakkan uuesti mittesuitsetajaks, ei tahagi ma suitsu, sest ükski mittesuitsetaja ei taha; 2) suitsetamise mahajätmisega ei kaota ma mitte midagi. Kes kunagi suitsetanud pole, võib sääraste probleemide ja kahtluste olemasolu nagunii idiootsuseks pidada, aga suitsetajana oli tõesti selline tunne, et maha jättes jään kindlasti paljust ilma. Tuleb välja, et see ei olnud tõsi. Carr ise suri muide kopsuvähki. Igatahes soovitan tungivalt suitsetajatele, kes nagu tahaks, aga nagu ei tahaks ka maha jätta.

Michael Tomasello "Why We Cooperate". See on põhimõtteliselt üks artikkel (või oli see loeng?), mis on vormistatud raamatuna. Tomasello on psühholoog, kes tahab tõestada, et soov koostööd teha on kaasasündinud. Kui lapsed kasvavad, hakkab nende instinktiivset abivalmidust mõjutama aga kultuur, mis alati ei soosi altruismi ja koostööd. Tomasello enda kirjutatust on ehk huvitamad kommentaarid teistelt teadlastelt, mis ta artiklile järgnevad. Kogu see kupatus võib olla põnev kellegi jaoks, keda erutab evolutsiooniline või käitumispsühholoogia või midagi muud sellest valdkonnast.

Ruth Binney "Maitseraamat". Lühike ja mitte eriti õpetlik tegelikult. Sain teada, et spargli ja artišokiga vein üldiselt ei sobi, artišoki puhul oli vist lausa nii öeldud, et parimal juhul on see veini raiskamine.

Karin Hallas-Murula "Tallinn Architecture 1900-2010". Sisu vastab pealkirjas lubatule. Palju pilte, aga ka õpetlikku juttu. Kui siiani olin mitmest hoonest mööda minnes vaid spekuleerinud, mis otstarbel see kunagi ehitati, siis nüüd olen targem. Nii tore see raamat siiski polnud, et ma ise seda osta oleks raatsinud (praegu Rahva Raamatus 23.58€).

Paul Ariste "Ferdinand Johann Wiedemann"

Andrea Mayr "Language and Power: An Introduction to Institutional Discourse". Lugemist alustasin 2010. aastal, lõpetasin siis 2011. aastal ja mullu jäigi see ainsaks lõpuni loetud keeleteaduslikuks raamatuks. Palju oli juttu diskursuse analüüsist, suurem osa näidetest meediast. Lootsin midagi huvitavamat (või on asi hoopis minus?). 2011. aastal alustasin terve virna muude lingvistiliselt harivate teostega, aga hea, kui need 2013. aastakski läbi saan.

Eesti päritolu lugemisvara

Margus Tamm "Unesnõiduja". Lühijutud. Puänte ei mäleta eriti olevat olnud. Argised vested lapsepõlvest, kunstimaailmast jms. Olen sõnatu, lihtsalt ei oska midagi tarka öelda. Nautisin väga. Midagi sisukamat lugege parem siit või siit.

Jaak Jõerüüt "Muutlik". Jõerüüt oli Riias Eesti suursaadik ja sellest ta siis päeviku vormis kirjutabki. Kronoloogiliselt on kõik sissekanded segamini (või lihtsalt vastupidises järjekorras? Kes seda enam mäletab.), aga see ei sega. Läti on Eestis kuidagi nii ebaatraktiivne teema, millest rääkida või kirjutada, aga kuna ma tean mitut meeldivat lätlast, siis oli kuidagi armas kohe lugeda, et mõnel eestlasel Lätiga isiklikumat sorti suhe on. Ega iga suursaadiku mõttemõlgutused kindlasti põnevad lugeda ei ole, aga kuna selle teose autoris on ühendatud diplomaat ja luuletaja, on tulemus üsna nauditav.

Jaak Jõerüüt "Armastuse laiad, kõrged hooned". Ainus loetud luuleraamat aastal 2011. Minu maitse jaoks liiga pikad ja proosalikud luuletused, kui õigesti mäletan.

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus". Novellikogu, millest on palju juttu olnud. Tahaks kohe öelda, et loetu põhjal jäi autorist mulje kui munadega naisest. Heas mõttes.

Jan Kaus "Hetk". Nagu "Sügisball" paarkümmend aastat hiljem. Tänu sellele ka minu jaoks tuttavam Tallinn. Õnneks pole mul veel nii palju aastaid turjal, et kõigega end veel samastama oleks hakanud. Aga "Hetke" ma küll enam kunagi uuesti ei loe, "Sügisballi" aga võib-olla tõesti! Sisukamat teavet teose kohta saab siit.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja". Märt Väljataga nimetas "Lasnamäe lunastajat" kristlikuks romaaniks. Ja tõepoolest. Peategelane on hilisimmigrandist Lasnamäel elav venelanna, kes kaotab oma hästi tasustatud töökoha tehases ja peab juhtumis samal ajal leidma raha, et lasta ravida teismelise tütre haruldast lõualuuprobleemi. Lahenduseks kujuneb prostitutsioon.

Lauri Sommer "Kolm yksiklast". Kolm lugu: setu teadjanaisest, Nick Drake'ist ja Uku Masingust. Kõik kirjutatud väga empaatiliselt.

Eskapistlik lugemisvara

Guillermo Martínez "Märkamatud mõrvad". Argentiinlasest matemaatikatudeng läheb Oxfordi õppima ja kohe hakkavad mõrvad toimuma. Nojah. Vahepeal juttu igasugustest matemaatilistest asjadest, aga üldiselt päris keskpärane lugu.

M. C. Beaton "Klatšimoori surm", "Vembumehe surm", "Kõlvatu naise surm". Kui teleka vaatamine on liiga labane, aga mõelda ei jaksa ja midagi teha ei viitsi, on paras aeg haarata M. C. Beatoni järele! Neid on toredasti kajastanud loterii ja Bukahooliku blogi.

Linwood Barclay "No Time For Goodbye"

Pettumuslik lugemisvara

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad". Lugedes oleks tahtnud korduvalt minategelaselt õlgadest haarata, teda raputada ja uurida, kas ta on idioot vä. Nimelt läks belglanna Jaapanisse tõlgina töötama, aga juba esimesel tööpäeval algab ta pöördumatu allakäik karjääriredelil. Võiks lausa öelda, et kukub pea ees karjääriredelilt alla. Tundus, nagu enamuse ajast vahiks ta suurte silmadega ringi, natuke nagu imestaks, aga siis lepiks rõõmsalt sellega, kuidas teda alandatakse. Äkki oli see kõik must huumor? Ma ei tea, aga lõpuks eriti ei huvitanud ka. Mõistlikum ülevaade siin.

Daniel Tammet "Born On A Blue Day". Aspergeri sündroomiga arvu- ja kuupäevageenius pajatab oma elust. Tänan, aga ei. Ta empaatiapuudus ei tekitanud minus mingit empaatiat ja noormehe uskumatud anded polnud ka nii harukordsed, et sellele terve raamat pühendada.

Jeanette Winterson "Taak". Heraklese ja Atlase müüdi ümberveste. Muidu mulle ju Winterson meeldib väga, aga see raamat jättis küll külmaks. Ega ma suurem asi müüdihuviline pole ka vist. Tundub, et toredaim kogemus seoses selle raamatuga oli rahuldus raamatu ostmisest. Hea, et leidub sisukamaidki käsitlusi.

Meeldivad üllatusesinejad

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

W. G. Sebald "Väljarändajad"

P. G. Wodehouse "Suur tänu, Jeeves". Esiteks sattusin vaatama imelist sarja "Jeeves and Wooster", peaosades Stephen Fry ja Hugh Laurie. Milline peen huumor! Millised kaunid arhaismid! "Suur tänu, Jeeves" ilmus 1935. aastal ja oli esimene täispikk romaan kammerteener Jeevesist ja ta tööandjast Bertie Woosterist. Viimane on parajalt juhm, aga elegantne ja heatahtlik päevavargast noorhärra, kes pidevalt mingisse jamasse satub, kust Jeeves ta siis delikaatselt välja aitab. Jeevesi poole pöörduvad ka kõik Bertie tuttavad, kui nad oma peaga lahendust ei suuda leida. Kõik see pilklik kõrgklassi kujutamine, tolleaegne keelepruuk, uhh! No nii mõnna! Mistõttu oli üsna halb mõte raamatut eesti keeles lugeda. Jeevesi lugusid peaks küll ikka originaalis lugema, kui just end poolest naudingust ilma ei taheta jätta.

Wodehouse'ist ja Jeevesi raamatutest on kenasti ja palju informatiivsemalt kirjutanud Bibliofiil.

Raymond Queneau "Stiiliharjutused". Queneau oli üks kahest Oulipo asutajaliikmest (Perec oli ju samuti selles rühmituses) ja käesolev teos on samuti selle kollektiivi tõekspidamiste vaimus kirja pandud. Mul oli koolis tõsiseid raskusi, kui pidi õppima midagi ümber jutustama, aga kui oleks kordki saanud ise valida, millist raamatut jutustada, pidanuks raudselt "Stiiliharjutused" valima. Selles teoses esitab autor 99 variatsiooni ühest ja samast argisest situatsioonist, kasutades erinevaid kõneviise, eri vaatenurke, kirjandusstiile, vormilisi piiranguid jne. Lõpuks oli jutustatav lugu suisa peas, aga vaatamata sellele oli tubli 80% raamatust huvitav ega hakanud kordagi väga häirivalt tüütama.

Asjalikum ülevaade loteriis.

Jevgeni Griškovets "Särk" Tegelikult polnud siinkohal tegu mingi üllatusega, aga ma ei hakanud ühe raamatu pärast eraldi rubriiki välja mõtlema.

Andke andeks mulle mu kirjavead ja vahelejäänud sõnad, sest ma lihtsalt ei jaksa keset ööd seda tekstimassiivi üle lugeda.

Winfried Georg Sebald "Väljarändajad"

Viimase paari kvartali jooksul olen sundinud end lugema keeleteaduslikku kirjandust, suutmata alustatud raamatutest kolmandikkugi lõpetada. Statistika nauditavate uurimuste lugemise kohta on veel masendavam. Lohutuseks olen premeerinud end eskapistliku meelelahutusega (M. C. Beaton ftw!), mille lugemine on sama lihtne kui teleka vaatamine, aga kuna see on ikkagi lugemine, pole justkui põhjust süümelda. Igatahes selle kahetsusrohke lugemiselu keskel lasin endale augu pähe rääkida ühel W. G. Sebaldi paadunud austajal ja muretsesin omale raamatukogust "Väljarändajad".

Selgus, et Sebald on üks järjekordne kirjanik, kes on ülioluline ja kelle eksistentsi kohta mul eelnevalt igasugused andmed puudusid. Ta sündis 1944. aastal Saksamaal, kuid peale õpinguid Šveitsis asus elama Inglismaale, töötades Manchesteri Ülikoolis ja hiljem East Anglia Ülikoolis saksa kirjanduse õppejõuna. Loomedebüüdi tegi 1988. aastal ja alates sellest pühendaski end kirjandusteadusest rohkem kirjutamisele endale. Paraku hukkus Sebald oma loomevõime tipus 2001. aastal autoõnnetuses.

"Väljarändajad" ilmus 1993. aastal ja käsitleb teemasid, mis läbivad kogu Sebaldi loomingut selle algusest lõpuni: mälu ja mälestused. Kõlab päris hägusa sonimisena, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. "Väljarändajates" toob autor neljas loos lugejani nelja juudi päritolu emigrandi saatused, taustaks Teise maailmasõja aegne ja järgne Euroopa (ja natuke ka USA). Äkki võib hea lugeja peas helisema hakata holokausti-häirekell, aga ei tasu sedagi karta. Kõike on käsitletud väga delikaatselt ja pigem riivamisi, inimeste lood rulluvad lahti läbi nende lähedaste mälestuste, leitud isiklike asjad ja muu säärase subjektiivse pudi-padi. Lisaks veedab minategelane palju aega ringi reisides, et külastada kõiki kohti, mil oli mingi tähendus kõnealuste emigrantide eluloos. Ühest küljest tundub kõik dokumentaalne ja kui minategija on väga sarnane autoriga, tekib kiusatus kõike tõe pähe võtta, aga see oleks vist kergema vastupanu teed minemine. Päriseluga samastamist soodustab ka kõigi kirjelduste äärmine detailsus ja teksti vahele pistetud sünged mustvalged fotod. Nii et mine võta kinni. Aga ma arvan, et lugemiselamuse seisukohast pole nagunii suurt vahet, kui suurel määral on tegu väljamõeldisega ja kui suurel määral ajalooga. Lõppude lõpuks Sebald sellele ehk tähelepanu juhibki: kui raske on kokku panna tõest minevikku ja kuidas lõpuks peab rahulduma pildiga, mis tekib enda ja teiste mälestustekildude koostöös.

Kardetavasti õnnestus mul sellest teosest ikkagi ebaõiglaselt uinamuina mulje jätta. Enda kaitseks tahaks öelda, et mul läks enamik võhmast teose stiili imetlemisele ja seepärast on kuidagi raske sisu adekvaatselt kirjeldada. Kui oled ikka järjest lugenud mitut krimkat, mille sõnavara näib piirduvat maksimaalselt tuhande sõnaga, on tõeline lust (ja natuke ka ponnistus) sattuda ühtäkki eestikeelse raamatu otsa, mille igal teisel leheküljel on sõna, mille tähendus arusaamatuks jääb. Tiiu Kokla on tõlkijana kauni töö teinud, pole midagi öelda. Sebaldi armastus hirmpikkade lõikude ja jutumärkide ignoreerimise vastu võib vahepeal vaimu võhmale võtta, aga asi on seda väärt. Sellist kummalist kõhedust ja raskust pole ammu lugedes kogenud.

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

Ma ei ole ilmselt ainus, kel on raskusi vähemalt kolme Orwelli teose nimetamisega. Kahetsusväärne, sest mulle tundub, et ta vähem tuntud palad võivad ta hitt-teostest ehk paremadki olla. Võib-olla natuke ennatlik järeldus, aga täna kõne all olev "Pariisi ja Londoni heidikud" mõjus mulle nii sugereerivalt, et saan sellest kardetavasti veel nädalaid soiguda.

Nagu viimasel ajal tavaks, sattusin seda lugema üsna juhuslikult. Nimelt mainis heidikute raamatut Anthony Bourdain oma teoses "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas", mis mul hetkel umbes neljanda lehekülje juures pooleli on, aga mida mulle põgusalt refereeritud on. Äramärkmise teenis Orwell oma kirjeldustega Pariisi põrandaalusest köögielust. Ei imesta!

Aga ma üritan nüüd otsast peale kenasti raamatust rääkida (see paistab iga järgmise postitusega aina keerulisemaks minevat, kui nii harva kirjutada). "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus pärast mitmete takistuste ületamist 1933. aastal. Tugevalt autobiograafilist kirjutist lükkasid kirjastajad korduvalt tagasi ja heakskiidu sai autor alles alles siis, kui nõustus mõne tegelase nime muutma, siivutud sõnad välja jätma ja oma pärisnime Eric Arthur Blair asemel kasutama pseudonüümi George Orwell.

Teos jaguneb sisuliselt kaheks: esimeses osas kirjeldab autor hulguste elu Pariisis ja teises osas Londonis ja selle ümbruses. Pariisis näikse niisama vegeteerimist vähem olevat ja isegi hulgused saavad vahel väikseid naudinguid kogeda, tähendagu see kas või kord nädalas purjutamist. Orwell sai ka mõne tööotsa peale, millest põhjelikemat käsitlemist leiavadki ta kogemused köögitöölisena, eriti ühe hotelli plongeurina. Plongeur on nõudepesija, kellele usaldatakse ka tühisemaid ettevalmistustöid hakkimise, munakeetmise ja muu säärase näol. Palk oli muidugi sümboolne ja kõigil oli õigus plongeuri sõimata ja teda mitte kellekski pidada (küll aga oli igale plongeurile ette nähtud kaks liitrit veini, sest kui see nii poleks olnud, oleks plongeur varastanud kolm liitrit). Ometigi kehtis see vaid köögi mikrokosmoses, sest niipea, kui tuldi keldrist maa peale ja väljuti köögist, kehtisid kõigile teised seadused ja kelner võis nõudepesijale ehk väikse joogigi välja teha.

Eriti ilmekalt kirjeldas autor aga seda räpasust, mis ei iseloomustanud mitte vaid suvalisi bistroosid, vaid ka kõrgeima klassi restorane. Kokkade ja kogu ülejäänud personali eesmärk number üks oli tellitud toit võimalikust kiiresti kliendini toimetada. Hügieeninõuete täitmisel polnud selles protsessis mingit kohta. Pigem vastupidi: mõttetus söögikohas visatakse steik taldrikule kahvliga, samas kui uhkes restoranis käideldakse toitu personaalsemalt. Näiteks katsub kokk lihatükki oma rasvaste paksude näppudega, mille ta pärast veel kastmest läbi tõmbab, et neid lõpetuseks agaralt limpsida. Ja nii sadu kordi päevas. Koka töö on ikkagi pigem kunstniku kui hügienisti oma ja annus räpasust paistab sellega kaasas käivat. Lisaks mitmeteisttunniste tööpäevade kirjeldamisele andis Orwell ülevaate ka sedasorti elulaadiga kaasnevast vabaajarutiinist, mis koosnes pidevast mitte eriti väärtuslike väärtasjade pantimisest, leiva- ja veinipõhisest dieedist ja unetundidest lutikarohketes üürimajades.

Londoni hulkurite elu oli minu arvates tunduvalt trööstitum. Sealsete heidikute seas näis olevat normiks elu, mis kulges trajektooril öömaja > teekond järgmisse öömajja > öömaja > jne. Nimelt ei lastud kellelgi ühes kohas kaks ööd järjest ööbida ja nii said nad oma päevi sisustada järgmise öömajani kõmpimisega. Vaestemajalaadsed öömajad, kus pennide eest ulualust sai, olid üsna vangla või koonduslaagri moodi asutused. Kõik otsiti sisenedes läbi, enne hommikut välja ei lastud, ruumid olid kõledad ja räpased. Toidupooliseks anti alati margariiniga leiba ja teed, veinist ei osatud ilmselt unistadagi. Mingisugust joomarlusest ei esinenud nende eluheidikute seas üldse, sest õlu oli nende jaoks liiga kallis, et ennast sellest täis juua ja kui kellelgi oli nii palju raha, polnud ta enam hulgus.

Orwell oli oma kirjeldustes väga naturalistlik ja teravmeelne, samas empaatiline ja uudishimulik. Kuigi karakterite kirjeldused olid paeluvad ja veenvad, meeldis mulle enim see üldine rõve ja räpane tunne, mis sellest raamatust õhkas. Hakkasin ehk liigagi elavalt ette kujutama, mis tunne on viiekümne kodutu mehega kitsukeses ruumis koos magada... Mingil hetkel muutus raamat ise kuidagi eemaletõukavaks ja näis, nagu peaks pärast lugemist käsi pesema või duši alla minema. Niisiis väga mõjuv taies ja oma sisult kahtlemata aktuaalne ka tänapäeval.

Linwood Barclay "No Time For Goodbye"

Kunagi oli ülikoolis saksa keele tunnis jutuks, kui hea ja oluline on palju lugeda. Tütarlaps, kellest tänaseks päevaks on saanud kirjanduskriitik, ütles midagi sellist, et säherdune lähenemine on tobe, kuna maailmas on nii palju halbu raamatuid ja miks ometi nende lugemist kõrgelt hindama peaks. Andestatagu mulle mu mälu täpsusetus, aga igatahes tuleb mulle see juhtum meelde iga kord, kui mõnda halba raamatut loen (selliste tõdemuste sagedustihedus mõjub juba natuke alarmeerivalt). "No Time For Goodbye" oli üks järjekordsest jubedusest, mida ma arusaamatuil põhjusil lugema asusin. Sõbranna oli purjus peaga ühele oma külalisele selle teose teemoonaks kotti kaasa pistnud ja kuna ma kõnealuse külalisega igapäevaselt raamaturiiuleid jagan, jäi see mulle kuidagi näppu.

Raamatukaasi kaunistavad sellised lööklaused nagu "A high-speed emotional roller coaster. The surprises will leave you breathless." jms. Kuigi ma ei ole absoluutselt põnevike huviline ega otsi kirjandusest hingamisvaevusi ega tivoli-tüüpi peapööritust, asusin asja kallale. Tuleb välja, et Kanadas elab endine Toronto Stari ajakirjanik Linwood Barclay, kes on lisaks kõnealusele teosele maha saanud raamatutega "Bad Move", "Bad Guys", "Lone Wolf" ja "Stone Rain". Näib, nagu oleks kasutatud pealkirjageneraatorit, mis paneb kokku suvalise kombinatsiooni omadus- ja nimisõnadest.

Kuid asja juurde. NTFG peategelane on pereema Cynthia, kelle üldjoontes rööbastel elu varjutab traumaatiline lapsepõlvekogemus - kui ta 14-aastaselt oma elu esimese pohmakaga ärkas, oli maja tühi ja nii isa, ema kui ka vanem vend olid kadunud kui tina tuhka. Möödunud on 25 aastat, kuid siiani ei tea keegi, mis küll ometi juhtus. Küll aga hakkavad aset leidma seletamatud sündmused, mis ammuse draamaga kummaliselt haakuvat näivad. Kord murtakse neile majja sisse, siis tehakse Cynthiale anonüümseid telefonikõnesid, inimesi tapetakse ja nii edasi. Minategelasele, Cynthia abikaasale Terryle tundub, et naine hakkab ehk lihtsalt mõistust kaotama, aga oh ei, kaugel sellest... Ja nii siis lõpuks tõde tükkhaaval selgubki.

Kuidagi suur kiusatus on iniseda ja kurta, kuidas teos ei mõjunud kirvena minus jäätanud mere jaoks ega pakkunud midagi uut (ega vana head) oma vormiltki, aga samas pean tunnistama, et ma ei jäänud seda lugedes kordagi magama (isegi mitte Tartu-Tallinn rongis) ja 468 lehekülge said pea mõne istumisega vuhinal läbitud. Jah, too Terry mõjus küll kohati tüütult, kuna vahepeal tundus, et autor on ta ametiks valinud inglise keele õpetaja vaid seepärast, et saaks aeg-ajalt diipe kirjanikke mainida ning selle läbi ennast haritumana tunda. Nojah, nii hästi ei läinud. Pean nentima, et päris esimestel lehekülgedel ma loo lõpplahendust ära ei arvanud, aga vaatamata ootamatutele pööretele mõjus loo lõpp veidi plassilt. Lugedes jäi vahepeal mulje, et kirjanik Linwood on võtnud eesmärgiks vähemalt iga viie lehekülje järel šokeerida lugejat millegi nii dramaatilisega nagu siin telekas näidatakse:

Ma ei tea, kas NTFG-st on tehtud ekraniseering, aga sellel põhinev film sobiks just teleekraanile, ehtima näiteks Kanal 2 hilisõhtust programmi. Selle raamatu lugemine oli igatahes sama ajuvaba tegevus kui lamades ja mugides mõne suvalise telekapõneviku passimine, aga vähemalt sain GoodReadsis uue linnukese kirja panna ning olen nüüd ühe raamatu võrra lähemal oma eesmärgile lugeda tänavu 35 raamatut! (Oh seda soovmõtlemist küll.) Aga ikkagi ei saa lahti sellest häirivast tundest, et seekord olin oma eluaega lugedes asjatult kulutanud...

Vojtěch Steklač "Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus"

Pole vist ikka kõige parem mõte lapsepõlvelemmareid surkima hakata, eriti kui tegu on kellegi teise nostalgiateostega. Näiteks mina ei olnud kordagi enne mingist Kollasest Robertist kuulnud, aga siis selgus, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle lapsepõlv olnuks poolik raamatuta „Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus“. Raamatu esimene lugu fantaasiale palju ruumi ei jätnud, sest kui on teada, et tegu on detektiivlooga ja pealkiri on „Kollane Robert“, pole juba enne lugema asumist eriti keeruline välja mõelda, kes kõigis kelmustes süüdi on. Nii et tegelikult oli see pigem selline põgusate huumorimomentidega seiklusjutt, mitte ootamatu lõpuga pinev detektiivjutt. Teine jutt, "Tiwi-Wapu saladus", oli sutsu huvitavam ja rahuldustpakkuvam. Selles loos on sündmuste keskpunktis Detektiivklubi, kelle liikmed lahendavad sekeldusi seoses Tiwi-Wapu nimelise puuslikuga.

Mu ülevaate puudulikkuse põhjuseks on lugemismälestuse järk-järguline kadumine, kuna lugesin seda teost tegelikult juba mullu detsembris. Selgelt on aga meeles, et minu arvates see eriti lahe raamat nüüd küll ei olnud. Võib-olla teen ma Steklačile ülekohut, sest ehk oleks need lookesed tšehhi keeles palju toredamad olnud. Paraku on Leo Metsar hakkama saanud minu jaoks täiesti arusaamatute tõlkeotsustega, nii et mul läks lugedes põhiline võhm nende kurioosumite üle ahhetamisele. Miks panna lasteraamatusse sõnad 'tresoor' või 'pantserdatud uks'? Neid veidrusi oli veel kuhjaga, aga kaotasin selleteemalised märkmed kuhugi ära. Küll aga meeldisid mulle väga Jaan Sonni illustratsioonid! Ta looming toob alati silme ette ühe mu lapsepõlve lemmikteostest, "Aatomiku juhtumused" ja see teeb ikka tuju heaks. Nii et päris mahavisatud aeg see lugemine polnud, kellelegi soovitada aga küll ei söandaks.

Paul Ariste "Ferdinand Johann Wiedemann"

Käisin hiljuti Haapsalus ja Wiedemanni tänavale sattudes tabasin end kaaslastele seletamast, miks ja kui tähtis mees see Ferdinand ikka oli. Samas selgus, et tean tast ikka mitu grammikest vähem, kui seda endalt eeldasin. Egas midagi, marssisin raamatukokku, kus mind ootas Wiedemanni elu- ja teadustegevusele pühendatud teos Paul Aristelt, mille kolmas trükk anti välja 2005. aastal, mil Wiedemanni sünnist möödus 200 ja Ariste sünnist 100 aastat. (Hakkasin praegu mõtlema, et kui mingil põhjusel peaks selline kokkusattumuslik traditsioon eesti keeleteaduses jätkuma, oleks järelikult 2005. aastal sündinud tulevane keeleguru.)

Lugedes jäi kangesti mulje, et Ariste on võtnud oma pühaks eesmärgiks purustada müüt Wiedemannist kui kabinetiteadlasest, rõhutades pidevalt, kuidas ta ikka välitöödel käis ja keelejuhtidega suhtles. Kui see alati võimalik polnud, siis mitte tahte-, vaid rahapuuduse tõttu. Sel põhjusel ei olnud tal võimalik kaugemate soome-ugri keelte grammatikate koostamisel nende põlisaladele matkata, vaid pidi rahulduma ainesega, mille lisaks kirjalikele allikatele sai ta üksikutelt maridelt, komidelt, udmurtidelt jne, keda ta Peterburis või Tallinnas kohtas. Vähemalt õnnestus tal päris põhjalikult mööda Eestit tuuritada, tulemuseks näiteks monumentaalteos "Eesti-saksa sõnaraamat" ("Ehstnisch-deutsches Wörterbuch", 1869), mis on olnud läbi aegade põhiliseks abivahendiks eesti murrete kogujatel ning mis on väga sügavalt mõjutanud eesti kirjakeele arengut. Kahtlemata oli väga oluline ka Wiedemanni eesti keele grammatika, mis ilmus 1875. aastal. Ariste kokkuvõttest jäi kurioosumina meelde ammuseks hävinud arvusüsteem, mida Wiedemann oma grammatikas uue viisiga kõrvuti esitas. Näiteks oli grammatikas seitsmendal aastal kaheksat 'seitsmekümne seitsmendal aastal', neljas kümnes kolmas, pool wiiet aastat 'neli ja pool aastat'. Sõnaraamatu ja grammatika koostamisel jäi Wiedemannile paberile ka muud nipet-näpet folkloristlikku materjali eestlaste kohta, mille põhjal valmis 1876. aastal "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten". Nagu näeme, sai Wiedemann lühikese aja jooksul hakkama kolme väga suurejoonelise teosega, samas jätkas ta paralleelselt soome-ugri keelte alase uurimustööga, olgugi, et ta silmanägemine muutus aina kehvemaks ja kaega pidi ta võitlema juba 1868. aastast saati. Tulevalgel ei tohtinud ta kaua töötada, aga tark mees, nagu ta oli, luges ja kirjutas ta ühe silma vaheldumisi lahti olles. Hehehe.

Wiedemanni kui inimest kirjeldades torkas silma suur erinevus võrreldes kirjeldaja Ariste endaga. Oli viimane ju suur suhtleja ja muidu võluv isiksus, samas kui Wiedemann justkui nagu polnudki inimene, vaid 100% teadlane või siis ehk pigem lihtsalt väga introvertne. Suures seltskonnas ta ei liikunud, eelistas tuttavaile keeli õpetada (valikus olid itaalia, hispaania, portugali, inglise, ladina ja kreeka keel), perekeskis musitseerida (vaatamata oma kõvale kuulmisele) või maletada. Temast peeti lugu ja tal oli sõpru, aga nendegi ringis oli ta eelkõige teadusemees, kelle varju jäi ta isiksus inimesena. Üks ta suur sõber oli F. R. Kreutzwald. Ariste mainib, et kuigi Kreutzwaldi matus pidi Wiedemanni jaoks kindlasti kurb sündmus olema, pälvis ühe Haanja noormehe haual peetud ehtsas murdes kõne sellise tähelepanu Wiedemannilt, et too oma sõbra haual murde kohta tähelepanekuid tegi.

Lootsin midagi teabeküllasemat kirjutada, aga võta näpust! Ehk piisab sellestki, et aeg-ajalt meelde tuletada selliste suurmeeste olemasolu eesti kultuuriloos.

Jevgeni Griškovets "Särk"

Lugesin Jeanette Wintersoni, kes "Taaga" sissejuhatuses kurdab:

"Inimolevusi kui massi on nüüdsel ajal haaranud kohutav lembus nähtuse järele, mida nimetatakse tõsieluks, olgu see siis tõsielutelevisioon või mannetu belletristika, mis kõlbab ainult madalatasemelise dokumentaalfilmi pähe, paremal juhul võivad tulemuseks olla ka faktidel põhinevad programmid ja biograafiad ning "elulähedased" lookesed, mis võtavad enda alla ruumi, mida vanasti tavatses täita kujutlusvõime.

Säärane ilming viitab hirmule siseelu ees nind hirmule suursugususe, poeetilisuse, mittemateriaalsuse, endassesüüvimise ees."

Kuna enne "Taaka" olin lugenud Jaak Jõerüüdi memuaar-päeviklikku teost "Muutlik", tundsin end kohe süüdi (kuigi raamat oli hea!) ja hakkasin mõtlema, et tõepoolest, ka mina olen viimasel ajal liialt pärisasjade lõksu jäänud, kuigi taustal on kogu aeg tunda andnud igatsus väljamõeldiste järele. Appi tõttas Griškovetsi "Särk", mille kohta oli võrdlemisi palju head kuulda olnud ja Griškovetsi kõnekeelne kirjutamismaneer oli mälu järgi mulle juba kunagi meeltmööda olnud. Tuli välja, et just sellist teost mulle parasjagu vaja oligi - kaasahaarava süžeega hoogsat ilukirjandust.

Sanja on arhitekt vanuses 30+, Moskvasse kolinud väikelinlane, lahutatud ja hetkel eriti armunud. Talle sõidab kodulinnast külla hea sõber Maks, kellega tuleb jooma hakata. Autor kajastab nende kahe seiklusi ühe ööpäeva jooksul, sekka Sanja unenäolised sõjarännakud, mis alguses närvidele käisid, siis üsna meeldivad tundusid, kuid lõpuks ära tüütasid. Toimuvad sellised konkreetsed sündmused, nagu objektil ehitajatega mölisemine, taksosõidud ja erinevate lõbustusasutuste külastamine koos Maksiga, kuid taustal annavad endast tunda kolm asja: Tema, kellesse Sanja täiesti lollakalt armunud on (kuigi ega armumine tohigi mingi ratsionaalne seisund olla); salapärane jälitav Mercedes; särk, mille krae vahele juuksuris käies karvad pudenesid ja mis end seetõttu unustada ei lase ning millele jäädvustuvad plekid pajatavad loo sellest, mis Sanjaga sel päeval toimus.

Peategelane on Tema pärast täiesti arust ära, elevil nagu väike tüdruk ja mõtleb peale teist kohtamist, kuidas ja millal öelda Talle, et armastab Teda (vahel tundub, et armastus vene kirjanduses on midagi hoopis muud, kui armastus, mille definitsiooni võiksin leida "Eesti keele seletavast sõnaraamatust"). Teine erinevus kohaliku ja Vene elu vahel: tundub, et Moskva arhitektid ei tee päris sama tööd kui näiteks Tallinna arhitektid. Ma pole selle valdkonnaga muidugi eriti kursis, aga pole küll kunagi kuulnud, et meil siin arhitektid malgaga mööda objekte ja ehitussoojakuid peaks käima, et töömehi manitseda ja neid tööle sundida. (Selleks pidavat objektijuhid olema, uurisin vennalt järele.)

Lugedes oli vahepeal tunne justkui vaataksin filmi, sündmused tulid nii selgelt silme ette nagu Sašal ta enda ettekujutused. Suurlinnatuled ja taksodega mööda Moskvat kruiisimine on kuidagi selline pigem filmilik kui raamatulik temaatika. Ainult et filmina ma seda lugu ilmselt ei naudiks eriti, sest noh, see oleks film... Raamatuna aga väga tore turbolugemine, minu meelest ei mingi meta- ega kõrgkunst või mis iganes, aga ükskõik. Eriti lahedad olid mõned argiseikade kirjeldused, mille sõnastamisele pole ise enne mõelda osanudki. Panen siia katkendi ühest sellisest:

"Helikopterid! Need saavad purjus inimese kätte isegi kõige varjatumast paigast, isegi täielikust vaikusest ja mingi paradiisinurgakese hurmast, need tungivad kõige kaitsetumatesse ja varjatumatesse eravaldustesse. Nende eest on võimatu peitu pugeda!

/---/

Või lähed koju purjuspäi ja väsinuna pärast seda, kui oled pikalt vestelnud ja... veel vestelnud. Kodus on vaikne, puhas, jahe. Suvi! Avatud rõduukse ees õõtsuvad kardinad. Kiidad end selle eest, et ei toonud kedagi endaga kaasa... Mõtled, et pesed end homme, et võtad homme dušši; nüüd aga tuleb kohe magama heita. Ja sa viskad riided otse põrandale ning kukud jahedasse ja värskesse voodisse... Kuid kohe kui su kukal puudutab patja, lendavad tuppa läbi rõduukse, õhuakna, kardinaid maha kiskudes - helikopterid.

Ja kui silmad avada, siis parem ei hakka.... Enam ei hakka! Silmi ei õnnestu kaua lahti hoida... ja helikopterid teevad uue pealelennu... See tähendab, et hommikul ootab sind kannatus ja selles kannatuses oled sa üksi." (lk 150-151)

Loterii

Nigel Slater "Real Cooking"

Kui nüüd päris täpne olla, siis kokaraamatud on vist pigem lihtsalt raamatud, mitte kirjandus, aga ma söandan siinkohal silma kinni pigistada, kuna Nigel Slateril ei ole mingi kalkide ja sõnaahtrate juhiste mees, vaid kipub oma raamatutes ikka pikalt-laialt niisama toidu kohta jaurama. Mõnes mõttes on ta justkui Nigella Lawsoni meessoost vaste, ainult et pretensioonitu ja mitte nii sensuaalse välimusega. See-eest õhkub meelelisust igast ta retseptist, neid saatvaist jutustavatest vahepaladest ja üldisest suhtumisest söögitegemisse. Mulle see muidu väga istub, aga pean tunnistama, et pärast terve raamatu lugemist hakkas see natuke tüütama (sama efekt on ka umbes nelja telesaate järjest vaatamisel). Aga see läks üle, nii et peale toibumist meeldib ta mulle jälle sama palju kui enne.

Nigel Slater sobib mu lemmik-telkukokaks mitmel põhjusel. Ta eesmärgiks ei ole koolitada lugejaist-vaatajaist klassikalist prantsuse kööki jagavaid tippkokki, Nigel lihtsalt näitab, kuidas lihtsate töövõtete ja käepäraste vahenditega midagi nõretavalt nauditavat valmis vaaritada. Kuna oma esimese kartuli keetsin ma 19-aastaselt ja päriselt süüa tegema hakkasin alles 23-aastaselt, on üsna selge, et võõrad koostisained ja keerukas valmistamisprotsess võivad mind veel esialgu kergelt rööpast välja viia. Samas ei tähenda see, nagu ta oma raamatus munakeetmist õpetaks. Teine põhjus: Nigel on õpetanud kasutama ära asju, mis ma muidu ära olen visanud. Võib-olla on see kõigile teada, aga näiteks mina sain alles "Real Cooking'ust" teada, et ahjukana kontidest võib supi tarvis puljongit keeta. Vahel tuleb küll ette, et ta soovitab kuhugi toidu sisse pista külmikusse vedelema jäänud kitsejuustu või muud säärast delikatessi, mille olemasolu minu jaoks päris iseenesestmõistetav pole. Küll aga tuleb ta kiituseks mainida, et üks ta retseptide häid külgi on nende varieeritavus. Ta retsepte pole vaja sõna-sõnalt järgida ja tihti annavad need lihtsalt mingi uue idee igavaks muutunud toiduainele lähenemiseks.

Kuna kokaraamatute juures näib väga tähtis roll olevat väljanägemisel, siis paari sõnaga sellestki. Kaaned on pehmed, aga minu meelest nii ongi parem, sest kuidas kõvade kaantega raamatut köögis väntsutada saaks!? Fotod on natuke ebakonventsionaalsed, kuna Nigelit on pildistatud tööhoos otse ta oma kodus, nii et lauanõud korduvad ja midagi eriti glämmi näha pole. Leidub mõni pildiseeria tööprotsessist, mis on õpetlik, aga ei mõju otseselt samm-sammult juhina. Mõne retsepti juures pole üldse pilti, teise juures on jälle suur makrovõte kuumavatest mahlakatest ahjukartulitest. Mõnikord tundus, et oleks võinud rohkem pilte olla, sest raske on võõrast juurikast midagi teha, kui ei tea, kuidas see lõpuks välja peaks nägema.

Järgnevalt mõned stiilinäited, et oleks ka aimu, kas Nigel võiks teie maitse järgi olla või mitte.

No food beckons in quite the same way as an oyster on its open shell. Ridiculously sexy, salty, juicy, quivering things that they are. Yet the oyster does not appeal to everyone, possibly because of its association with smart city restaurants where they are consumed out of bravado as much as for flavour.

Only the wasteful, the crusty and the frigid take them down in one gulp. Suck, gulp, gone. What a waste. Chewing an oyster, even slightly, releases the salty, fishy tang. And then it slides down. (lk 51)

(A creamy, colourful fragrant chicken curry) A seriously unauthentic dish this, but who gives a monkey's for authenticity? All that really matters is whether something is good to eat. And this is. It is neither Thai nor Indian. A few purists are going to be really pissed-off, especially about the crème fraîche. Don't be put off by the length of the recipe - it is truly a doddle. Do it one weekend. (lk 86)

Any celebration of the pig and its meat must mention crackling, that gloriously crisp, golden and chewy layer of skin with melting fat that is so cherished by the British. The French as good as ignore it. The fools. Yet a plate of roast pork is unthinkable without it. And I cannot be the only person who tears a strip of crackling off a cold roast to chew while I read the paper. (lk 102)

Only a prude can ignore the sexual overtones of Asparagus officinalis. Sitting opposite someone devouring a plate of warm asparagus spears eaten in the traditional way - with fingers instead of forks - my imagination has wandered more than once. (lk 198)

The aubergine is the sexiest of vegetables, just as a ripe fig is the sexiest of fruits. Both of them, conincidentally, purple. (lk 211)

The snacks that we throw together without thought are often some of the most interesting things of all. --- Just something to fill a hole. It could be a midnight feast, wolfed when sleepless or stoned. (lk 253)

Nigel Slateril on Guardianis oma rubriik, kuhu ta aeg-ajalt retsepte paneb. Kaega aga perra! Ja kes lugeda ei viitsi, vaadaku näiteks ta telesaadet "Simple Suppers"!

Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"

Kirjanike eluviiside peale mõeldes ei ole pühendunud tervisesport just esimeste meeldetulevate asjade seas, samas kui enesehävitajaid ja elupõletajaid võib jäädagi üles lugema (see oli vist nüüd liialdus, aga ikkagi). Tõtt öelda ei teadnud ma enne selle memuaarilise raamatuga kohtumist midagi ka Murakami jooksuhuvist. Kuid - ärge kohkuge! Murakami ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kooliskäimise asemel trennis staadioniringe jooksid! (Vaevalt seda keegi karta oskakski.) Tegelikult alustas ta regulaarset jooksmist alles 1982. aastal, mil ta juba 33 aastat vana oli. Aastani 1978 oli ta igapäevaselt ametis džässibaari pidamisega, aga kuna umbes kell pool üks 1. aprillil 1978 tabas teda mõte romaani kirjutamisest, tuli elus kannapööre teha ja kehaline askeldamine kirjutuslaua taga istumisega asendada. Tekkis aga küsimus, kuidas säilitada vormis füüsist ja elada pikka elu romaanikirjanikuna. Jätkata 60 suitsu kimumist päevas ei tundunud eriti abiks olevat. Nii otsustaski ta oma igapäevaellu lülitada jooksmise ning sooviga üha rohkem joosta kaasnes loomulikult ka suitsetamise mahajätmine.

Miks siis jooksmine? Seda saab teha üksi ja ükskõik kus, kuid peamiselt seetõttu, et see lihtsalt sobis Murakamile. Tuleb tunnustada ta pealehakkamist ja järjepidevust, sest alates aastast 1982 on ta jooksnud peaaegu iga päev ja läbinud aastas vähemalt ühe maratoni (ja üks kord isegi 100-kilomeetrise ultramaratoni!). Aja jooksul on küll veidi tüdimus peale tulnud ning sellest tulenevalt on Murakami oma repertuaari lisanud triatloni. Jällegi väga muljetavaldav, eriti arvestades seda, et ta praegu juba 61-aastane on.

Raamat on kirja pandud päevikulaadselt, kattudes ajaliselt New Yorgi maratoniks ettevalmistumisega 2005. aastal. Samas ei ole kronoloogilises järjekorras sündmused ja heietused, mida ta lugejaga jagab. Vähemalt minu jaoks see hüplikkus häirivalt ei mõjunud, pigem vastupidi, sest see pakkus ehk parema võimaluse niivõrd erinevate teemade käsitlemiseks. Murakami kirjutab tunnetest, mis valdavad teda treenides või maratoni ajal, kuid suur osa raamatust on pühendatud elule kirjanikuna ja laiahaardelisemale mõtisklusele aja üle. Mingis vanuses tuleb lihtsalt leppida oma füüsilise vormi järkjärgulise ja paratamatu kehvenemisega, aga see ei ole pannud teda sportimisele käega lööma. See on samuti üks meeldiv osa autori jooksufilosoofiast, sest ta teeb seda kõike küll pingutades, aga mitte veri ninast väljas punnitades ning ainult enda pärast, mitte teistest möödajooksmise eesmärgil. Mõjub väga inspireerivalt ka harrastusjooksjale nagu mina, sest kellegi olümpiaambitsioonidest lugemine poleks ilmselt minus märkimisväärset empaatiat tekitanud. Ei saa jätta mainimata, et kolme päeva jooksul (hehe, jooksul), mil ma seda raamatut lugesin, käisin kaks korda isegi jooksmas ja oma osa selles oli kindlasti Murakami sisendusjõul, kui ta kirjutas, millised meeldivad emotsioonid teda joostes valdavad. (Tõsi küll, neid kordi oli rohkem, kui mõtlesin jooksma minna, aga väitisin endale, et ei saa, sest hakkan Murakami jooksuraamatust blogima... ja siis lõpuks ei teinud kumbagi.) Niisiis üks päris kena raamat ja kahtlemata mitte ainult maratoonaritele või Murakami fännidele. Lugege, jookske ja kui samm kipub töntsiks jääma ja küljes pistma, võib (aga ei pea) endale sisendada, et "Pain is inevitable. Suffering is optional" (lk vii)!

Danzumees kirjutab ka - siin.

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Selle raamatu peaks endale võimaluse korral ostma, sest suure nõudluse tõttu on raamatukogu teavikule järjekord, viivis viis krooni päevas ja nii ei saa seda rahulikult padja kõrval hoida, aga just seda ma teha tahaksingi. Esimene miniatuur algab prohvetliku tõdemusega "Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud" ja kuigi paraku Kesküla just nii vanalt siit ilmast lahkuski, ei muuda see lugemiskogemust eriti kurvameelseks, pigem vastupidi. Millegipärast mõjub rahustavalt isegi nende lüüriliste kolumnilaadsete palade lühidus, sisust rääkimata. Kultuuriloolised viited on huvitavad, aga arusaadavad, ühiskonnakriitika on täpne, aga mitte küüniline ja kõik on kirja pandud suisa luuleliselt lihtsas keeles (tänu või vaatamata millele mõjub iga neljas lause aforismina). Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks aga igalt leheküljelt õhkuv rahulik elujanu. Tegi natuke kadedakski, aga eelkõige tekitas soovi peaaegu kohatult hästi temast kirjutada, kuigi selleks pole mul nagu õigust, sest ega ma teda ei tundnud ja ta veiniraamatutki olen vaid sirvinud. Võib-olla oleks paslik siinkohal lõpetada, sest "Elu sumedusest" üle sirvides tuli mul kange veiniisu peale ja sellega vabandan ka epiteetidega liialdamist selles postitusest.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks kaege sinna:
Vikerkaar, Mart Velsker "Raamat, mis räägib kultuurist"

Vikerkaar, Andres Kurg "Suitsukanajalad värskel Sirbil"

Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis